Kärdla ametlik veeb on ainult kannatlikele kodanikele
Kärdla linna ametlik - lehe download on näha animatsioonina. Kliki!
Sobrasin täna Eesti kohalike omavalitsuste veebides – ühe erilise õnnishetkena tabas mind Kärdla koduleht. Kergelt nagu – uhmmm, raudkang.
Või noh, küllap ütlevad nad ise seda kõige paremini – “Kärdla on Läänemeress asuva saare Hiiumaa ainuke linn ja Hiiu maakonna keskus.”
Et. Või nii siis. Meress ja puha tundub olevat ka sait ise.
Tehniliselt: Ma saan aru, et asi on ilmselt tehtud Miljon Aastat Tagasi ja kunagi tundus see normaalne (eriti, kui oma desktopi peal demosaiti jooksutada, onju) ja ehk on asi tormiga hapraks muutunud netiühenduses, ent… vähemalt täna see asi sakkis ja mitte vähe.
Panin väikese gif-animatsiooni (kiirendatud tublisti võrreldes reaalse downloadiga) ka siia thumbile külge – et siis näha lehe laadimise nelja etappi, mida õnnestus rohkem kui minuti vältel nautida. Normaalne veebikülastaja oleks end selle ajaga juba ammu kuskile mujale ümber paigutanud ja kulutaks (statistiliselt tõendatud) 10x rohkem aega alternatiivi otsimisele kui selle lehe mahalaadimisele.
Üldiselt, imestada pole midagi – 3,25MB suurus on ühe esilehe kohta (kus pole ei bännereid ega ka ülemäära palju sisu) kena tulem. DELFI esileht sajakonna uudispealkirja ja kahekümne ülemäärase bänneriga annab sellest vaid kolmandiku (!).
Põhiprobleem – kõik (KÕIK!) headerid laetakse sisse. Ka need, mida kasutaja kunagi ei näe. Ennekõike, võiks öelda, just need, mida kasutajale ei näidatagi. Ja muidug, otse loomulikult, on kõik graafilised elemendid png’dena tehtud. Sest png on ju hädavajalik mummude, piltide jms formattimiseks (kusjuures, transparencyt ei kasutata) eriti, kui tegu on kõige raskema pildiformaadiga.
Ääremärkus: Puht küünilisest huvist lasin lehe vaatasin koodi valideerumist W3C lehel. Ja sain vastu pükse nii et tolmas: ma pole eales (never ever) näinud ühtegi “suuremahulisemat” (käesolev klassifitseerub sinna konteksti napilt) korporatiivsaiti, kus oleks alla paarikümne errori või “ebakõla”. www.kardla.ee veatulemiks jäi 2 (KAKS! Ma pole ise ka elus ühtegi saiti püsti lükanud, mis nii hästi valideeruksid, ei suurt ega väga väikest!). Seejuures on ühel juhul tegu style erroriga ja teisel ID rotatori topeltdefineerimisega ehk ei miskit hullu. Aga, kolleegi ja toanaabrit tsiteerides: grammatikavigade puudus ei muuda ühtegi ilukirjanduslikku teost veel heaks lugemiseks.
Enivei, download time sucks, sest lehe kaal sakib. Sucks bad. BAD. Ja kui ühendus on s**t (loe: sült), näiteks netipulgaga perifeerias redutades, siis jääb enamus saidist nägemata. Vaata, ei erista sealt helesiniselt taustalt valget teksti eriti ja background loetakse imagena sisse, tõenäoliselt mõne disainiguru “pehmem ja personaalsem” soovituse peale.
Kusjuures, kui ma tavaliselt soovitan preload all images teha sellistele saitidele, siis nende mahtude juures ütleks, et parem mitte – nüüd vähemalt on lahkemalt meelestatud kodanikul ehk kannatust oodata, sest pidevalt miskit uut plõksab ekraanil ette ja on näha, et “töö käib” lehe ettetirimisega. Ootaks kogu leht nende 3 mega allalaadimise taga, tõmbaks ta ju udu.
Sisuliselt: kas linnavalitsuses või minugipoolest tervel saarel pole kedagi, kes Kärdla kodulehe vastu piisavalt huvi tunneks, et sealseid tekste loeks? Kui mitte muudel põhjustel, siis vähemasti vigade peale näpuga näitamiseks? Düsgraafid ei tundu autorid olevat, küll aga on terve peotäis näpukatena tunduvaid tüposid ja kokku-lahku-kokku-lahku kirjutamisi (komadega on mul endalgi suhted kehvad, nii ei hakka seda osa suskima).
Asi on ka sisulise ehk kontekstuaalse poole pealt totaalselt nutune – pealegi ei saa siin “aegumist” kuidagi põhjuseks tuua, sest mõned surematud teosed kannavad 2010 aasta suve daatumeid. Allpool on ära toodud (täismahus) II astme menüüst leitud artikkel “Rahvusvaheline koostöö”.
Mis VÄGA häirib, on totaalselt mõttetud ja vahu- ning kohatäiteks toodetud teemade ning rubriikide esilehed. NULL infot alamlehtede ja alammeüüde sisu kohta, navigeerimine käib ikka ja eranditult läbi menüüde ning kui “Linnavolikogu” lehe kogu sisu mahub ühte lausesse (“Kärdla linna kohaliku omavalitsuse valimistulemused ja info Kärdla linnavolikogu kohta: volikogu liikmed, volikogu komisjonid ning volikogu dokumendid.”) ega sisalda ühtegi viidet, siis… nojah. Nojah. Jääb ju loota, et ma viitsin ja kaevan.
“Kohalik võim” (I astme teema) esileht teatas mulle, et lisaks Läänemeress asumisele on Kärdla lipp ristküliku kujulisest kangast… Tekstid samad mis “Kärdla info” menüüpunkti alt (I aste taas) leida võib.
Normaalne.
OK, mul oli vaja nende lehel sobrada. Enamikel kodanikel, loodetavasti, ei ole. Ent kui käsitleda linna ametlikku veebikeskkonda kui visiitkaarti üldisele kommunikatsioonile ja eneseväärtustamisele, siis Kärdla kutsuvalt ei mõju.
Loodan väga, et nad kunagi (millalgi äkki ehk) oma netikeskkonna uuendamiseks hanke teevad ja sellise teostaja leiavad, kes lisaks seksikale disainile ja pisut ägedamale CMS’sile ka sisustrateegia ja tekstikirjutamise osas nõustada taipab.
Ja keegi võiks nende errorlehega ka midagi ette võtta. Näiteks lisada mingit abistavat sisu ja brändingut…
Aga mingem nüüd selle ilusa sisunäidise juurde 
Tahad põnevaid ja edasiviivaid tekste? Võta eeskuju – II astme menüüst leitud “Rahvusvaheline koostöö” (millel on mitmeid alapunkte, mil ON sisu, ehkki napilt, aga tekstis need muidugi ei kajastu):
Rahvusvaheline koostöö
Online PR fail – ONYX cafe
Veel üks tore näide pekkiläinud online-PR’ist ja sotsiaalmediteerimisest.
Lühidalt ära hekseldades oli lugu selline - 09.09.2010 toimus SanBrunos (San Francisco lennujaama lähistel asuv asula) võimas gaasiplahvatus, mille järel puhkes tohutu tulekahju. Maatasa (tuhaks) põles 53 maja, tugevaid tule- ja kustutuskahjustusi kandsid veel 120 maja, hukkunute arvu ei teata (ametlikult kinnitatud tule süüks 4), vigastada sai 38 inimest (arstiabi vajas üle saja). Kohalikud inimesed olid, nagu arvatagi, paanikas, piirkonnas puudus elekter ja päästemeeskonnad tegelesid evakuatsiooni, kustutustööde ning tulevangi jäänute otsimisega.
Kohvik Onyx, 15 kilomeetrit eemal, nägi meedia- ja teemakäras head võimalust ning pani üsna kohe Facebooki wallile üleskutse- “A lil hott from the fire in San Bruno? come cool off with a drink at onyx cafe! ” (jah, smaili oli ka).
FB wallilt liikus asi edasi nende Twitteri säutsulisti. Ja nagu arvatagi, ajas see rahval harja punaseks… Sadakond boikotti kuulutavat, sõimavat või noomivat vastu- ja edasitweeti hiljem parandati esialgne postitus Twitteris ära (olks, täiendati) ja kui vihased rusikanäitajad hakkasid kohvikusse tungima, pandi kohvik päevaks kinni.
Üks katastroof, üks wallipost – ja hea, et kohvikupidajail lõuad terveks jäid. Loodetud lisapapi asemel tuli aga leppida olulise müügikukkumisega.
Ahjaa, kahetsuskoorma all ‘ägisedes’ lubasid nad “lahkelt” panna omaltpoolt teist sama palju juurde rahale, mida nende kohvikus ostjatelt Punase Risti heaks kogutakse. Edasi järgnes kampaania “tule-võta-kohvi-ja-anna-raha”. Et publikum nende “heategevusega” väga uljalt kaasa minna ei tahtnud ega sinna ka “heategevuse nimel” kohvitama minna (tõesti, raha annetamiseks on lihtsamaid ja vähemkommertslikke võimalusig piisavalt), räägib ka “kogusumma” – eilse seisuga oli see juba 159 USD peale kasvanud! Kokku niisiis saab Punane Rist Onyxi abiga 300 taala ümber.
Vinge värk. Palju neid FB’s fänne ära kadus, Twitteris juurde tuli/ära läks, ei oska öelda.
PR jama igatahes. Mage värk. Aga – kes teab, äkki pikas plaanis toob see pigem sulle, solle ja feimi juurde – ega minusugune ahv siin Eestis ei teaks neist muidu ju midagi, ent kui nüüd peaks (mingil salapärasel põhjusel) kunagi aastate pärast Daly Citysse sattuma, on lugu ehk ise unustatud, et OnyxCafe nime nähes on miski kaubamärgi äratundmise efekt täitsa olemas?
Vaata ka:
- Tweedi screenshotid jms leiab Baekdal lehelt siit: http://www.baekdal.com/notes/social-spamming-a-disaster Mul ei ole neid ega ole mul ka õigust neid varastada kuskilt )
- Onyxcafe Twitterikonto //onyxcafe
Apple vs tudeng – kommunikatsioonihäirest saab meediakära
Online PR kontekstis räägitakse tihti pressroomidest ja info avaldamisest – veebis. Unustatakse aga ära, et tänapäeval on offline ja online puhul piirid üsna hägused ja ühes kanalis alanud teema kandub probleemitult üle kõikidesse teistessegi. Eks ikka selleks, et ringiga tagasi tulla…
Kaasus Apple vs Tudeng.
Mina, Apple esindajana, ei viitsiks ilmselt ka kellegi koolitöösse panustada. Samas: viisakas eitus oleks ju elementaarne. Mis saab aga siis, kui asjasse sekkub ülemus? Tasuta eetriaega teles, hulk “nad-ongi-sead-ja-ei-vasta” halinat kõigis igisäiluvates veebilahtrites ning personaalse elemendi vähenemine klienditeeninduses. Oli see siis seda väärt? Seda enam, et Apple OMAB kommunikatsioonistrateegiat ja paikapandud kommipoliitikat koos “kes-mida-kuidas-millal” reglementidega. Ainult et tegevjuhile unustati seda vist tutvustada…
Kokkuvõttes hea näide suunal “alluvate sõnavabaduse piiramisest ei pruugi piisata”. ) Ja lugu elabki edasi. Siin blogis. Juutuubis. Ja igal pool mujal
Videoklipp GoodMorningAmericast (3,8miljonit vaatajat sarjal aug. 2010 – konkreetse episoodi vaadatavus teadmata) “Leave us alone”
SEO juhised
SEO on viimase aja veebiturunduse kuum sõna – peaaegu (aga mitte päris) sama vinge kui “sotsiaalmeedia”. Mistõttu on mu postkasti, telefoni ja varrukanurka poetatud kümneid küsimusi, kõik justkui ühe mütsiga löödud ja põhinemas lootusel, et Kuskil on Miski Trikk, mis Kohe Kõik Imeliseks muudab. Nagu salasõna, secret handshake või, minugipoolest, nagu NoKu uksekaart.
Ainult et – pole. Ja vastus “saab, kõike saab, aga see võtab rämedalt aega ja keegi peab PÄRISELT terve hunniku töötunde sinna panema” ei ole minust just kõige populaarsemat tegelast teinud.
Niisiis, veelkord. SEO’ga ehk enda nähtavaks tegemisega otsimootorites saab igaüks hakkama, vähemalt elementaarsel tasemel. Tuleb punktist A pihta hakata ja esimeses joones likvideerida ära need probleemid, mis lihtsad, arusaadavad ja mille lahendamine kärmelt (loe: odavalt) käib. Kogu tehnilise kammi kallale, platvorme vahetama ja süsteeme ümberstruktureerima tasub minna alles siis, kui sisulise poolega on sotid selged. Äkki polegi vaja, eksole. Sest võib juhtuda, et see Sinu kiirkorras parandustöö on juba kümme korda parem, kui Su konkurentide poolt tehtu.
Niisiis – SEO. Millest ma, nagu arvatagi, luban taas ükskord pikemalt kirjutada, aga seni suunan kõik tüütud tüütajad selliste linkideni:
SEO – päris algusest ja algajale:
- Igamehe-SEO-audit – Carl jagab OKIA blogis näpunäiteid selle kohta, kuidas agentuuridele maksmise asemel ise oma SEO seisukord ära kaardistada. Väärt lugemine, konkreetsed juhised ja tõesti väga inimkeelses vormingus.
- Igamehe SEO juhis – Kaupo kirjutab OKIA blogis lihtsatest asjadest, mis su leitavust mõjutavad. Tee-ise-järgi lahendus.
- Microsofti SEO näpunäited – mitte nii iisi-flõuing, pigem midagi, mida ülemustele rääkida saab (aga mis konkreetseid instruktsioone ei jaga).
- Otsimootoriturunduse protsessi (SEO & SEM) on (in English) kirja pannud altex marketing. Konkreetsete tööjuhiste asemel aitab sul paika panna tegevus- ja ajakava kogu optimeerimisprotsessi jaoks.
Sotskanalite optimeerimine:
- WMG kiired soovitused selleks, et ka su Facebooki fännileht saaks kättesaadavaks. Tekst & video, peen
- Toomas Eelrand räägib samal seminaril Twitteri jaoks SEO tegemisest
- SMO ehk Social Media Optimization (in English, ofcourse) Brian Solisi pisut mõtisklevas nägemuses. Tema mõtiskleb ja sina, endalegi ootamatult, avastad end kaasa mõtlemast.
Taustainfoks ja otsimootoriturundusest laiemalt:
- Laja Peep on suisa nii usin olnud, et võttis SEO-jutud ja optimeerimised videosse (koos ekraanipildiga, väga mugav) – räägib taustast ja sellest, mille järgi Google reastab ja miks ta seda teeb jms. Algmaterjaliks väga hea, ennekõike väikefirmade multifunktsionaalsete turundus-raamatupidamine-treial ametikohtade pidajatele.
- SHERPA (in English) taustajutt otsimootoriturundusest (orgaaniline). Tasuta allalaetav PDF, 17l lehel. Kolm lehekülje jagu saad täiesti väärtuslikku infot kätte
Noh, ja põhjusmõtteliselt peaks sellest täitsa piisama, et suurem osa probleeme ise ja kiirelt fiksitud saaks. Soe soovitus: tee omale asjad kasvõi minimaalse blufi tasemel selgeks enne, kui mõnele agentuurile rämedat pappi maksma hakkad. Põhjus lihtne – esiteks, Sa tegelikult EI anna aru, palju selleks aega kulub, ja seetõttu on oht, et Sa täiesti ilma asjata hakkad “mis-seal-siis-on-teen-ise-või-panen-sekretäri-tegema” suunal end röövituna tundma ning valid partneri odavama hinna järgi. Teiseks, Sa tegelikult ei anna aru, kas Sa üldse vajad eksperti või tõesti piisab kolmest standardsest tõdemusest, mille järgi sekretär tõepoolest suudaks asja ise ära teha. Palju väiksema (palga)kuluga.
Ja KUI Sul on asjad selged ning kõige lihtsama, selle päris elementaarse (Title, heading, keyword mentions, alt tags, url, link titles) oled oma jõududega mingissegi vormi saanud, alles siis mine ja küsi abi heast väga heaks saamisel või lase seesama elementaarne tüütu töö lihtsalt agentuuril ära teha. Peaasi, et sa tead, mida sa tellid ja miks sa tellid, mitte kott peas endale ja silmad kinni jura ei telli.
Eesti turul on liikvel umbes kolmkümmend totaalselt erinevat versiooni “visibility raportist” ehk sinu “SEO seisundi kaardistamisest”. Umbes kümmekond agentuuri müüb sulle kalli hinna eest 1A4 soovitusi, mis on üks-ühele samad kõigile klientidele. Teist samapalju müüb sulle kalli hinna eest 30 A4 lehte mõttetut vahtu, mis lihtsalt maskeeritakse millekski soovitustelaadseks. Ja ainult käputäis on neid, kes kalli raha eest annavad sulle 2 A4 asju, mis raamist pisut väljas ja sinu jaoks, sinu ärist mõeldes ja sinu äri nimel kokku pandud (n.ö. vaht välja roogitud ja ainult terad alles).
Küsi näidist. Küsi eelmiste klientide referentse. Küsi eelmiste klientide nimesid. Küsi seda ka, kas nad peale raportite on päris-tööd ka teinud. Või siis ära küsi, usalda (ja ära pärast virise, kui veidi viltu läks) :)
Nii. Sain hingepealt ära. Ja vastan SEO küsimustele endiselt, eksole, aga -> no tõesti, esimese asjana võiks guugeldada ka. Ülaltoodud linkidele lisaks on veebis tuhandeid juhiseid, guidelinese, tippe jne.
Aaa, ja veel. SEO teenuse pakkujad, kes selle teemaga ise Google kaudu välja ei tule – nohh. Mõtle. Kas sa maja telliksid ehitajalt, kes lääpavajunud onnis elab? 
HTML5 ja CSS3- oled valmis?
Tänane kuum teema on OKIA vahendusel HTML5 (ja seeläbi siis ka CSS-3). Ehk tegeletakse ennustusega – kas ja millal kooleb flash kui veebilehe aluskood ja millised rollid jäävad javascriptidele.
Ma olen niipalju aus inimene küll, et oma pealiskaudsus üles tunnistada: HTML5 puhul ootan kannatamatult ennekõike uusi, oluliselt paremaid ja moodsamaid kujundusvõimalusi. Ikka nii väga ootan, et tahaks juba ise ka näpud taha ajada ja pärast nädalast kriblamist ning iseendale tunnustavalt õlale patsutamist “oo!” ja “aa!” teha kõigi nende lahenduste peale, mis päris ehtsate tegijate kätetööna valmis. Elu ON näidanud, et kui teoreetilised võimalused on piiratud seinaga A, siis praktikas leitakse üsna ruttu terve ports workarounde, mis oma lihtsuses suisa geniaalsetena näivad. No ma mäletan oma esimest ajaxi-vaud’ veel, eksju, enamgi aga dhtml’i saabumise massieufooriat…
Aga lisaks paranenud kujundusvõimalustele “tuleviku haateeemmellis,” muutub HTML5-ga natuke ka üldine fookuse loogika.
Lisanduvad navigeerimis- ja liigenduselemendid – nii lõppkasutaja kui ka indekseerivate crawlerite jaoks. Teoorias (mõnes asjas jään jäädavalt pessimistiks) võib siin uut porno-SEO kuldajastut haista, aga no eks paistab.
Ühesõnaga ootame põnevusega. Minu peamine küsimärk on seotud pigemini brauseritega: esiteks on keskmine reakodanik üsna närb oma brauserit uuendama ja teiseks panevad uuendused senisest kõvemad ootused brauseri “andestamisvõimele” – uute vidinate, metoodikate ja mitmekordistunud variatsioonidehulga juures on näpukad ja möödapanekud ju vältimatud. Kas ja kuidas loetakse sisse uus ja pisut vildakalt esitatud info ja kui palju hakkab selle all kannatama lehe üldine kättesaadavus?
Loe lisaks:
- Pdf – infograafik ja selgitused üüberpresekatesse: WTF is HTML5 and Why Should All Care?
- Tore ja värviline mänguasi: millised brauserid ja millega HTML5 puhul hätta jääks?
- Eestikeelne artikkel kah – “HTML5, mis see on“
Sisu on kuningas
“Content is king,” kuulub mu endise leivaisa lemmiklausete hulka (see, kuivõrd kingsepp ise oma kingi hooldada viitsib, on omaette teema).
Sõnumi- ja sõnalembese turundusinimesena tahaks aga sellele loosungile ikkagi rasvase joone alla tõmmata ja siis punase rõnga ümber ka veel vedada. Liiga palju kulutatakse aega sellele, et mõelda KUIDAS ja mitte MIDA või MIKS.
Üks veebileht elab ära maailma kaunimast disainist sama palju, kui saab näljane söönuks leiva vaatamisest: hetk ahvatlust, hulk imetlust ja… peagi veel suurema intensiivsusega endast märku andev kõhukorin. Kuldsed munad, lõvikesed, jääpokaalid ja ruubikukuubikud on feimi, sulli ja solli märgised, ent toovad sotsiaalset kapitali rohkem teostaja kui omaniku kontole. Aasta hiljem räägitakse vaid sellest, et Nad tegid Neile selle ägeda Veebi, ega vaevuta enam kontrollimagi, kas too imevigur veel üldse elus püsib või sinna sisse kühveldatud raha õigustab. Põhjus lihtne: imeilu avalikku ruumi riputamisega loetakse ilus asi Valmis olevaks. Et nüüd ongi korras, done deal, ja võib mõneks ajaks jalad seinale ja näpud värvlivahele lükata ning kogu kordasaadetud (sisseostetud, kõrvaltnõustatud ja kinni makstud) üüberlahendus majandab end edaspidi ise.
Kusjuures, ma ei ole üldse korraliku disaini vastane, vastupidi – läbimõeldud kujunduslahendus aitab pikas perspektiivis päris kõva raha kokku hoida ja teist samapalju sisse tuua. Poes maksan ju ka palju parema meelega (ja veidi rohkem) selle müslikarbi eest, mis kena välja näeb. Ainult et – ostan ma ikka müslit, mitte pakendit. Äge karp moosib mind esimest ostu tegema, kõik järgnevad sõltuvad juba müsli maitsvusest. Ja on tõesti fakt, et hea sisuga ilusat karpi on mul järgmine kord palju kergem korvi tõsta kui sama hea sisuga ilgust, ometi on visuaalil siin vaid (oluline) toetav ja mitte juhtiv roll. Balanks peab paigas olema.
Ärgem loogem omale illusioone: iga veeb müüb midagi või on ise selleks müüdavaks tooteks. See, et peale vaadates silmast verd jooksma ei hakka, on eeldus tahtele edasi kaevata – ent kui üsna kohe mitte midagi peale kiviklibu ja möödunudaastaste uudiste pinnale ei ilmu, ei viitsi rohkem rassida. Ega tagasi tulla. Ega teistele soovitada. Ega mäletadagi. Olgu ta pealegi lausa silmipimestavalt kaunis.
Sotsiaalmeedia võidukäigul ehk kurikuulsal veeb-kaks-null mütoloogial on vähemasti see hea omadus, et nüüd on ka laisem turundaja sunnitud oma tegevuse tagajärgedega silmitsi seisma: veebis on kõik mõõdetav. Ja mis mõõdetav, on ka võrreldav. Ja mis võrreldav, seda saab tulu-kulu tabelis ritta ajades ka turundusosakonnast kauge kaarega mööda käiv finantsjuht heaks või halvaks tituleerida ja järgmisel koosolekul sinu pihta näpuga näitamiseks ära kasutada.
Niisiis on asjad paranemas. Mis sest, et sunniviisiliselt ja hiilival sammul – vähemalt on suund õige ja siht selge ning KUIDAS kõrvale mahub sekka ka mõni MIKS ja MIDA.
Järjest vähem on tänavapildis näha plagusid, mille eesmärk ka pikemal süvenemisel tuvastamatuks jääb või veebilehti, mis vaid hinnakirja ja direktori tervitusega piirduvad. Isegi PR-artiklid on justkui sisukamaks, artiklilikumaks ja infot pakkuvamaks läinud. Niisiis: sõnum on oluline ja sellega on iga Keskmine turundaja täitsa vabalt nõus. Tühja sellest, et senimaani lisatakse sinna tõdemuse otsa tavaliselt mõni hingepõhjani liigutav traktaat teemal, miks küll peaks, aga ressursse ei jagu.
Interaktsioon, lõimumine, kaasatus: see ei tule tuulest, vaid eeldab, et keegi reaalne inimene pidevalt oma reaalset tööaega selle reaalsele ärategemisele kulutab ja selle eest ka reaalset palka saaks. Et tekst müüks, peab selle müüdavaks kirjutama. Et veeb oleks kasutajale atraktiivne, peab selle kasutaja jaoks atraktiivseks tegema. Ja et keegi sinu blogi lugemas käiks, sinna lingiks ja sinu eest sinu turundust teeks, selleks peab sul sitaks hea blogi olema.
See, kas su disainer blogitemplate eest muna sai või progeja oma interaktiivse telepaatilise, kuuekeelselt suhtleva ja maohaavu raviva widgetiga juba viiendal seminaril laineid lööb, ei loksuta suuremat enamust su (potentsiaalsetest) huvilistest mitte karvavõrdki. Miks siis panna 80% ressursist millegi alla, mis vaid 20% kasust toob? Ja hakata koonerdama just selle 20% juures, mis sulle midagi reaalset ja mõõdetavat tagasi annaks?
OKIA blogis kriblas Kaupo Kalda äsja sel teemal, et kulutab blogimisele keskmiselt ühe tööpäeva nädalas -> üüratu aeg, kas pole? Puht praktiliselt lähenedes võib aga eeldada (mul nimelt puudub ligipääs Kaupo palgaandmetele), et OKIA investeering Kaupo palgafondi 20% osas on ikkagi odavam, kui mistahes muu kanali kaudu iganädalane otsene turundussõnumi viimine 10 000 (kümnele tuhandele!) sihtrühma kuuluvale potentsiaalsele kliendile ja/või reklaamiagendile. Vähe sellest: need huvilised tulevad ise kohale ja seetõttu süvenevad rohkem. Ja teevad seda vabatahtlikult, mistõttu on altid sama ka teistele soovitama. Ja kui sama blogikannet uskuda, siis on nad ühtlasi altimad ka tellimusi sisse andma. Mis moodustab kokkuvõttes pigemini viiendiku kogukäibest kui Kaupo palgast. Ja mul on väga tugev kõhutunne selle osas, et need 10 000 truud lugejat ei ole esmajärjekorras OKIA lehe kujundusest motiveeritud.
Pole midagi parata. Karp on vajalik, sisu aga vältimatu.
Muidu juhtub nii, et esmatarbijad saavad ühel päeval lihtsalt otsa ja korduvkasutajaid pole selle ajaga ühtegi võidetud. Ja pettunud klienti uuele ringile tulema veenda on juba palju keerulisem (aeganõudvam ja kulukam), kui kohe alguses seda talle anda, mille järgi ta tuli.
***
Copybloggeri lehel on aegade jooksul palju loetavat kraami ilmunud – just teemal, KUIDAS veebi sisu toota ja mida tähendab üleüldse veebi jaoks sisu loomine (või veebikopi kirjutamine). Nüüd võttis Michael Gass kätte ja pani neist oma toplisti ka veel kokku. Ja hea inimesena kopisin ma selle siia – linkidega ja puha.
Loeme selle minu sellenädalaseks panuseks sisukamatesse veebidesse
//I’ve just rewarded myself with 10 webcharma points! Eat this, Chuck Norris!//
- Content Marketing 101: How to Build Your Business With Content
- The 8 Habits of Highly Effective Bloggers
- Five Areas to Focus On for Effective SEO Copywriting
- 10 Secrets to More Magnetic Copy
- The Eminem Guide to Becoming a Writing and Marketing Machine
- The 7 Deadly Sins of Blogging
- How to Write an Article in 20 Minutes
- Ernest Hemingway’s Top 5 Tips For Writing Well
- Ten Timeless Persuasive Writing Techniques
- 10 Steps to Becoming a Better Writer
Pole absoluutselt oluline, kas ja kui palju sa burgerit sööd või mida arvad McDonaldsist, frantsiisiettevõtlusest või saiakuklite eetilisest kohtlemisest. Fakt on ja faktiks jääb, et kui üks papimaitselisi plärtsakaid tootev kett on põhimõtteliselt suurema osa maailmast oma tahtele allutanud, tuleb põhjuseid nende väga (VÄGA) läbimõeldud turundusest otsida.
Selle killu, et McDonalds esimesena Facebooki personaliseeritud ja geosihitud reklaamivõimalust hakkab kasutama, riputasin mõne päeva eest BestMarketingi Facebooki gruppi üles. Kes sinna ei kuulu, siis saab guugeldades päris palju detaile kätte, näiteks Advertising Age kirjutas sel teemal ja Marketing Pilgrim kommenteeris asja veidi inimlikumas keeles lahti ka.
Teise uue avastusena (OK, tegelikult on see juba aastast 2006, aga ma alles täna leidsin ja kama sheerimise vajadus ajab sügelema) avaldas täna muljet McD väga sheff outdoor. Mis on sheff kohe mitmel moel.
Et esiteks, bränding on seotud praktilise kasuteguriga -> või vähemalt illusiooniga sellest, et tema, reklaamiandja, annab sulle, tarbijale, oma logostatud reklaampinna peal mingi informatiivse väärtusega asja vastu ka. Kommerts on seotud “teabega” ja muudetud sõnum seeläbi massidele palju söödavamaks (sest ei ahista osta-osta-osta loosungitega).
Teiseks, üleelusuuruses logo esitlemise asemel on eelistatud põhirõhk tootepromole panna (minu jaoks alati tervitatav nähtus) – siduda end mitte niivõrd poe välimuse kui seal müüdavaga.
Kolmandaks: näiliselt müügisõnum puuduks justkui täielikult. Sublimaarsed (jeerum, see on nii peen sõna, et sellest saab mu lähiaja uus lemmik!) signaalid aga toimivad väga kenasti. Et kell 6 on paras aega kohvi nõuda ja kell 11 bagelsit…
Neljandaks eristab McD’d keskmisest Eesti suurbrändist aga see, et nad julgevad oma logoga eksperimenteerida ja see ka ‘rahva kasutusse ja käsutusse’ ohverdada -> kes esimese klassi loodusõpetuse tunnis osalenud, see saab abitagi aru, et antud reklaamis on logo “adekvaatses” vormis ju vaid otse alla suundvana, suurema osa ajast aga vähemalt või rohkemal määral välja venitatud (kuni – see nüüd on viiendaks – hakkab vägisi kahvlit meenutama! Jälle üks signaal alateadvusele!).
Ja kuuendaks: no päikesekellad lihtsalt on toredad!
Imetlusväärne on McDonaldsi outdoor aga seda enam, kui sellist eeltööd tehakse hooajalisi reklaami nimel -> aastaaegade vaheldudes nihkuvad varjud ju paigast. Muidugi saab järgmine aasta sama asja uuesti välja panna ja puha, aga… noh, somehow I doubt it.
Pildil klikates näed asja suuremalt ka. Originaalfoto pärinevus jäi tuvastamata – mina pätsasin selle Brentteri reklaamiblogist, tema oli selel Gizmodost virutanud ja no nii see käib…
Lisateavet selle 2006 aasta McDonaldsi kampaania kohta saad:
ps. Hmm, siit meenub – Eestis ei ole ma sel aastal veel ühtegi burgerit söönud. Üks FishMac ei oleks aga üldse paha mõte… ilusamate ilmade tulles ja Tammsaare pargis või Politsei pargis maaskülitades manustatuna…
pps. Seesama jutt ilmus mu personaalses blogis ja sai siia üks ühele kopitud.
Kaasamisturundus – protsess kindla valemiga
Sotsiaalmeedias osalemine ja ennekõike piisava kaasajaskonna leidmine on viimase aja turundusteemade seas trend number 1. Kui sa ei suuda üles lugeda oma friend, fänne, membereid või oma petitsioonile antud allkirju, ei ole sind olemas. Punkt.
Ühte ja ühest retsepti ei ole olemas. Mõni asi lihtsalt juhtub, levib kulutulena ilma näiva põhjuseta ja teine, ehkki tehtud by the book ja kõiki häid tavasid ja imetrikke järgides, kiratseb.
Mul ei ole reaalset kogemust edukast sotsiaalturundamisest (hea asi promob end ise, sitast sepikut pole aga tegema sattunud) ja nõu ma sestap andma ei kipugi. Küll aga on hulk kogenumaid ja targemaid oma mõtteid teistega jagada tihanud.
- OKIA’l on muidu ka sigahea eturunduse blogi (ma loen, pidevalt, ja lausa solvun, kui midagi uut ei ilmu), alustuseks tasub kindlasti kiigata selget juhist Kuidas brändida ettevõtte Facebooki fännilehte ja teha selgeks, mis on sotsiaalne meedia ja turundamine sotsmeedias
- altexi blogist leiad samuti terve portsu teemaga seotud artikleid, sotsiaalmeedia mõõtmisest kuni töötajate maineni
- Täies mahus puudutab sotsmeediat ja kaasamisturundust Silver Hage blogi – ta on ühtlasi mitme OKIA blogi artikli taga
- Sotsiaalmeediast räägib vahetevahel ka dreamgrow blogi
Lisaks “tee seda, mitte toda” blogikannetele on aga juutuubis üks suisa suurepärane video, mis kaasamisprotsessi baasvalemi algosakesteks lahti lööb ja – hoolimata suunurka kippuvast naeratusest – tegelikult üdini praktiline on. Kui sa protsessi ei mõista, ei ole ka vahet, “kas” ja “kuidas” teha…
Niisiis, kuidas toimub kaasamisprotsess?! Tantsiva mehe näite varal praktiline kiirkursus:
Facebook’i skoorid ja trahvid – selgituseks
Et Feissbukis on igasugused ketimängud järjest popimaks muutunud ja veidrad moodmessaged väljaspooltvaatajaile lihtsalt veidrad näivad, mõtlesin ühe neist – selle trahvisummade ehk skooride oma – siia ära kopida. Oli täitsa lõbus arvutada 
Mina sain trahvi 460,60 naela (või miskit sarnast) – eeldusel, et arvestamisel on aluseks per fakt (et ÜLDSE oled teinud), mitte per tegu (a la 7x alasti ujumist peaks trahvisumma seitmeskordistama). See jäi üsna Eesti keskmise kanti -> kui uskuda laiemat statistikat. Ja üle keskmise, kui uskuda mu personaalse blogi (kus ilmus antud jutuke originaalis) kommentaariumi.
Head arvutamist ja teiste arvutajate kapist luukerede otsimist!
****************
HAVE A GO IT’S FUN AND DONt FORGET TO ADD UP YOUR FINE AND DISPLPAY IT ON YOUR PAGES
Smoked weed — £10
Did acid or pills — £5
Ever had sex at church — £25
Woke up in the morning and did not know the person who was next to you — £40
Had sex with someone on MySpace/Facebook/Bebo etc — £25
Had sex for money — £100
Ever had sex with a Puerto Rican — £20
Vandalized something — £20
Had sex on your parents’ bed — £10
Beat up someone — £20
Been jumped — £10
Cross dressed — £10
Given money to stripper — £25
Been in love with a stripper — £20
Kissed someone who’s name you didn’t know — £0.10
Hit on some one of the same sex while at work — £15
Ever drive and drank — £20
Ever got drunk at work, or went to work while still drunk — £50
Used toys while having sex — £30
Got drunk, passed out and don’t remember the night before — £20
Went skinny dipping — £5
Had sex in a pool — £20
Kissed someone of the same sex — £10
Had sex with someone of the same sex — £20
Cheated on your significant other — £10
Masturbated — £10
Cheated on your significant other with their relative or close friend — £20
Done oral — £5
Got oral — £5
Done / got oral in a vehicle while it was moving — £25
Stole something — £10
Had sex with someone in jail — £25
Made a nasty home video or took pictures — £15
Had a threesome — £50
Had sex in public — £20
Been in the same room while someone was having sex –£25
Stole something worth over more than a hundred quid– £20
Had sex with someone 10 years older — £20
Had sex with someone under the age accepted by rule of thumb (half your age plus 7) — £25
Been in love with two people or more at the same time– £50
Said you love someone but didn’t mean it — £25
Went streaking — £5
Went streaking in broad daylight — £15
Been arrested — £5
Spent time in jail — £15
Pissed in the pool — £0.50
Played spin the bottle — £5
Done something you regret — £20
Had sex with your best friend — £20
Had sex with someone you work with at work — £25
Had anal sex — £80
Lied to your mate — £5
Lied to your mate about the sex being good — £25
Blogfest2009: paneeldiskussioon “Kas blogi on meedia”
/otseülekanne BlogFest 2009 saalist: vabandagu see nõmedat kirjastiili/
Niih, mulle ulatati ühel hetkel mikrofon ja pärast oli juba keeruline ilma kohalikus seminariklaasis tormi tekitamata lapakat naabri tooli alt kätte saada. Seega jäid vahepealsed ettekanded vahele, aga Siim Teller on väga tublilt kõik kirja pannud ja tema blogist leiate üles ka vahepeal vahele jäänud tükid.
Et – hetkel on paneel, kas blogi on meedia, ja et asi oleks huvitavam, on laval terve komplekt inimesi, kes professionaalses elus teineteisega just erilises lembesuhtes pole. Näituseks katsetas Marianne Mikko kohe, kas saab Äripäeva Meelisele nats lõuga sõita (et kes keda – kas ajakirjandus toidab blogisid või vastupidi). Sai küll, rahvas oli kohe Marianne poolt. Vähemalt see seltskond, kes mu seljataga istub.
Pille Pruulmann-Vengerfeldt ütleb, et blogijaid on vähem kui me arvame ja see pole üldse mingi väga kõva teema, sest iga viies eestlane loeb ja blogi kui meedium ei ole üldse sellise pauriga, nagu blogijad ise tahavad uskuda.
Kerttu Metsar Delfist ütleb, et blogidest kui meediast ei saa rääkida tegemata selgeks, mis blogisid sinna arutellu kaasatakse – blogindus on ennekõike platvorm ja blogija ise teab, kas ta avaldab seal oma kulinaarseid saavutusi, tite esimesi hambaid või pretendeerib ajakirjandusele. Koolilapse päevapäevik, isegi blogivormis, ei ole meedia ja ei peaks ka selliselt käsitletav olema.
Villu Otsmann, advokaadibüroost Tamme ja Otsmann (Leedo-Delfi kaasuse advokaat, esindas Delfit) räägib hetkel vastutusest – et mida jagatum on vastutus, seda vähem jääb igale indiviidile, ja tõi näiteid ka (mida ma kahjuks kajastada ei jõudnud seoses kõrvalistuvate segajatega, ehkki tegelikult tahaks need siia välja panna küll).
Margus Sameli (Aegis Media ehk meediaagentuur) ütleb, et blogid kui ajakirjandus ei ole selge nähtus ja kui oleks, peaks reguleerima… aga blogindus on loome ja kas seda (kui kunsti arengut) üldse peaks reguleerima.
Henrik Roonemaa ütleb, et pole vahet, kus sa loed kellegi mõtteid – twitter, Skype, facebook vms – need on ikkagi tema mõtted ja siis peaks juba seda ka meediana käsitlema.
Jaanus Lillenberg ütleb, et blogi ja meedia võrdlemisel tuleks püstitada küsimus, millal info üldse on meedia. Kaks tasandit – tekivad mingid tunnused ja kui tunnused informatsiooni osas rakenduvad, on pigem meedia. Näiteks peaks olema perioodilisus, sellel peaks olema mingi fookus, tal peaks olema mingi konkreetne stiil (ilgud siis ilgud, aga ära siis looda oma auditooriumi jaoks usaldusväärne olla faktipõhise infoga) ja päevakajalisus. Kui need tunnused olemas, on meedia ja asi vaska. Teine tasand, pragmaatiliselt ja eraettevõtte seisukohast, muutub info meediaks, kui tal on lojaalne lugejaskond, kellest tekib turunduspotentsiaal (seda ei pea tingimata rakendama, turunduspotentsiaali, aga see potentsiaal peaks olema olema).
Roonemaa ütleb, et iseregulatsiooni alged on laua peal, altexi motipostituse raames – seal on küsimus, kellena nad ennast näevad ja millest tahavad logima… niimoodi äkki sünnibki algus.
Mandel ütleb, et kas arvamusavaldus on meedia ja sellele ei saa nii läheneda, mingit regulatsiooni pole – inimene on suhtlev olend ja juba koopas keegi rääkis ümber lõkke ja joonistas, see on inimese põhiloomus ja internet jätkab seda, ega asi siis meedia ei pea olema.
Marianne meenutab Roonemaa sõnavõtust ajakirjanduseetikakoodeksit – et Peegel olevat öelnud, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema. Nii et blogijana peaks samast lähtuma: kellele ja miks. Peeglil oli teine mõte ka – kui vähegi saad, ära kirjuta. Sama jälle peaks kehtima ajakirjanikele ja blogijatele, ärge risustage eetrit. Mõtestage oma tegevusi ja kui saate ilma olla, siis olge.
Pille kommenteerib, et kui tõepoolest keskne diskussiooniobjekt on arvamuseavaldamine, siis on küsimus, kas see on avalik või privaatne. Kanal polegi oluline, komisjon näeb palju vaeva, et kaitsta lapsi ebasoovitava netisisu eest – nüüd ollakse hädas, sest arvutifiltrid ei sobi mobiilividinatele. See kehtib ka meediale, oluline on saada filter pähe mitte masinasse. Kõik, mida me välja ajame peast ja näppudest, jääb meiega terve elu ja kui igaüks sellele mõtleks, oleks asi kohe palju kenam.
