Blogfest2009: Janno Siimar ja rahvuspapud Twitteris
/otseülekanne BlogFest 2009 saalist: vabandagu see nõmedat kirjastiili/
Janno Siimar räägib nüüd, kuidas Twitteri abil müüdi maha mitutuhat paari rahvusmustriga tenniseid. Kõik algab tiimist – ja tiimi ülesanne oli kokku panna strateegia ja see siis hiljem ka ellu viia.
Strateegia oli lihtne – neli inimest panid ühel hommikul Twitterisse ühe lihtsa postituse, samal päeval korjasid selle üles blogijad, kes hakkasid sellest rääkima. Kellelegi ei makstud, kelleltki seda ei palutud – oli väga palju positiivseid kandeid, aga ka väga negatiivseid (ärme osta, teeme klubi Hiina ketside vastu). Aga ka see klubindus aitas teemat edasi arendada.
Kogu see diskussioon läks ka sussiblogisse ja lehele, kus neid ketse müüdi – edasi läksime juba traditsioonilise meedia peale. Üks oli inno-aasta tiim, üks osa oli press ja üks osa oli Skype, kes tegi presidendiga asja ära – Skype boss kinkis presidendile papud ja sealt tuli palju positiivset tagasisidet ka.
Kui rääkida, palju maha aga müüsime: ütleme nii, et 3min pärast saidi avaldamist oli esimene müük, see läks Kanadasse, sellest järgneval 3 nädalal iga 3 min tagant keegi ostis. Müüsime maha mitmeid tuhandeid ja esimene tiraaž oli Eestisse jõudmise ajaks maha müüdud, teine tiraaž oli suurem ja on nüüd ka maha müüdud.
Mis edasi saab? Miks jooksvat hobust maha lasta – sama teemaga uued tooted. See toode on ise oma elu elamas, toode ise, ja tal ei ole vaja uudiskünnist ületada. Ka presidendiproua aitab neid edasi müüa ja vana usaldus on kandunud üle ka lasteketsidele.
Mida õppisime? Õppisime 3 asja, mida teadsime ka enne. Esiteks oluline õppetund, et kui on hea toode, siis seda on lihtne müüa. Papude puhul oli vaja välja tuua toote headus ja blogijad võtsid üles, sest nad arvasid, et see on lahe asi, mida promoda. Teiseks saime teada, et meie enda nelja inimese, kes selle messi twitterisse panid, umbes 200-300 inimese kontakt, sellega suutsime juba müügiedu tekitada – et twitterist tulnud sõnumi vastu on usaldus suur, kui inimene ise on usaldusväärne. Kolmas, et tuleb oma jälgijatega ka tegeleda. Minu soovitus tvittijatega: ole liider, tee tööd oma lugejaskonnaga, sa trügid nende lugejate elutuppa ja seega austa seda aega, mida sa neilt võtad oma messide saatmisega. Kui mess on oluline, siis see jõuab ka oluliste inimesteni.
Nagu Peter ütles – inimesed on need, kes blogivad ja tviterdavad, seega peab see inimene olema austamis- ja usaldamisväärne.
Küsimus saalist: sa ütlesid, et teil oli plaan. Et kas need blogijad, kes heas usus korjasidki, on tegelikult sakkerid või see kukkus nii välja`?
Janno: see oli plaan, mis nii välja kukkus. Kunagi ei saa teada, mis blogijad teevad ja pärisblogijaid ei saa ette ennustada alati. Pärisblogijad on suhteliselt eetilised ja nad teavad, mida teevad, et neile ei saa tegelikult midagi pähe määrida. Neile endale oli see ka huvitav, nii et nad ei saanud suhu.
Blogfest2009: Joao Lopes Marques räägib Twitterist
/otseülekanne BlogFest 2009 saalist: vabandagu see nõmedat kirjastiili/
Joao Lopes Marques, kirjutab Eesti Ekspressile ja The Baltic Timesile, brasiillane, kes elab osaliselt ka Eestis.
(minu kommentaar – täitsa nunnu ka, sellisel veidi veidral moel. Noh, nagu sexy ugly).
Elab Eestis ja lubab rääkida, kuidas kirjaniku ja vabakutselise ajakirjanikuna kasutab blogi ja mikroblogimist.
Pool aastat tagasi otsustas ta kontsentreerida kõik oma ajakirjanduslikust elust ja kogus selle kõik ühte kohta ja tema Portugali Publisher küsis, kas ei võiks asjad kokku koguda – ja selgus, et Twitter on äge.
Talle ei meeldinud ajakirjanikuna blogid ja iga päev kirjutada, parema meelega vaidles ta baaris, aga siiski oli üks Portugali hull autor (nimi minu jaoks hääldamatu), kes alustas seal seda blogimistrendi ja Joao ei uskunud ikkagi, aga aasta tagasi pani üks ta sõber selle üle ikkagi uuesti mõtlema.
Ta lõi 3 blogi erinevatele sihtrühmadele – see nõudis aega, ehkki oli põnev, katsetas ka AdSensiga, aga kõik näis tiba mõttetu. Siis murdis ta oma jala ning avastas Twitteri ning hakkas sellel teemal uuesti lugema, ehkki ta ei näinud sellele oma elus eriti rakendust. Juhuste süül aga see muutus – Portugali saatejuht pani live-saate ajal oma twitterikontole teate, et on valmis burgeri nimel surema ja 10min hiljem toodi stuudiosse burger. See avas miljoni portugallase silmad twitteri osas ja ka Joaod intrigeeris see.
Twitter on lollakalt lihtne – ja vajab teatavat investeeringut aja osas ning kuna tal oli jalg katki ja aega lõtva käes, hakkas ta varsti märkama, et Twitter ja blogi muudab ta elu. Inimesed hakkasid lugema, tekkis mingi kindel sihtrühm, inimesed hakkasid kommenteerima ja tema raamatuid lugema jne. Inimesed hakkasid küsima artiklite ja raamatute kohta ja ta märkas ühtäkki, et ta on mingil veidral postmodernistlikul positsioonil – et inimesed loevad ja tulevad Twitterisse kommenteerima. See kriitiline mass andis teise maitse Twitteri kasutamisele ja sellest arenesid välja inimsuhted, tekkis ja kasvas võrk.
Oluline tähelepanek on, et twitterdamine on geograafiline nähtus – see võimaldab sul olla seal, kus sa tahad, kasvõi Münchenis, lihtsalt pane vastav filter peale ja ongi ok.
