Skip to content

Kaasamisturundus – protsess kindla valemiga

märts 16, 2010

Sotsiaalmeedias osalemine ja ennekõike piisava kaasajaskonna leidmine on viimase aja turundusteemade seas trend number 1. Kui sa ei suuda üles lugeda oma friend, fänne, membereid või oma petitsioonile antud allkirju, ei ole sind olemas. Punkt.

Ühte ja ühest retsepti ei ole olemas. Mõni asi lihtsalt juhtub, levib kulutulena ilma näiva põhjuseta ja teine, ehkki tehtud by the book ja kõiki häid tavasid ja imetrikke järgides, kiratseb.

Mul ei ole reaalset kogemust edukast sotsiaalturundamisest (hea asi promob end ise, sitast sepikut pole aga tegema sattunud) ja nõu ma sestap andma ei kipugi. Küll aga on hulk kogenumaid ja targemaid oma mõtteid teistega jagada tihanud.

Lisaks “tee seda, mitte toda” blogikannetele on aga juutuubis üks suisa suurepärane video, mis kaasamisprotsessi baasvalemi algosakesteks lahti lööb ja – hoolimata suunurka kippuvast naeratusest – tegelikult üdini praktiline on. Kui sa protsessi ei mõista, ei ole ka vahet, “kas” ja “kuidas” teha…

Niisiis, kuidas toimub kaasamisprotsess?! Tantsiva mehe näite varal praktiline kiirkursus:

Advertisements

Facebook’i skoorid ja trahvid – selgituseks

jaanuar 17, 2010

Et Feissbukis on igasugused ketimängud järjest popimaks muutunud ja veidrad moodmessaged väljaspooltvaatajaile lihtsalt veidrad näivad, mõtlesin ühe neist – selle trahvisummade ehk skooride oma – siia ära kopida. Oli täitsa lõbus arvutada :)

Mina sain trahvi 460,60 naela (või miskit sarnast) – eeldusel, et arvestamisel on aluseks per fakt (et ÜLDSE oled teinud), mitte per tegu (a la 7x alasti ujumist peaks trahvisumma seitmeskordistama). See jäi üsna Eesti keskmise kanti -> kui uskuda laiemat statistikat. Ja üle keskmise, kui uskuda mu personaalse blogi (kus ilmus antud jutuke originaalis) kommentaariumi.

Head arvutamist ja teiste arvutajate kapist luukerede otsimist!

****************

HAVE A GO IT’S FUN AND DONt FORGET TO ADD UP YOUR FINE AND DISPLPAY IT ON YOUR PAGES

Smoked weed — £10

Did acid or pills — £5

Ever had sex at church — £25

Woke up in the morning and did not know the person who was next to you — £40

Had sex with someone on MySpace/Facebook/Bebo etc — £25

Had sex for money — £100

Ever had sex with a Puerto Rican — £20

Vandalized something — £20

Had sex on your parents’ bed — £10

Beat up someone — £20

Been jumped — £10

Cross dressed — £10

Given money to stripper — £25

Been in love with a stripper — £20

Kissed someone who’s name you didn’t know — £0.10

Hit on some one of the same sex while at work — £15

Ever drive and drank — £20

Ever got drunk at work, or went to work while still drunk — £50

Used toys while having sex — £30

Got drunk, passed out and don’t remember the night before — £20

Went skinny dipping — £5

Had sex in a pool — £20

Kissed someone of the same sex — £10

Had sex with someone of the same sex — £20

Cheated on your significant other — £10

Masturbated — £10

Cheated on your significant other with their relative or close friend — £20

Done oral — £5

Got oral — £5

Done / got oral in a vehicle while it was moving — £25

Stole something — £10

Had sex with someone in jail — £25

Made a nasty home video or took pictures — £15

Had a threesome — £50

Had sex in public — £20

Been in the same room while someone was having sex –£25

Stole something worth over more than a hundred quid– £20

Had sex with someone 10 years older — £20

Had sex with someone under the age accepted by rule of thumb (half your age plus 7) — £25

Been in love with two people or more at the same time– £50

Said you love someone but didn’t mean it — £25

Went streaking — £5

Went streaking in broad daylight — £15

Been arrested — £5

Spent time in jail — £15

Pissed in the pool — £0.50

Played spin the bottle — £5

Done something you regret — £20

Had sex with your best friend — £20

Had sex with someone you work with at work — £25

Had anal sex — £80

Lied to your mate — £5

Lied to your mate about the sex being good — £25

Blogfest2009: paneeldiskussioon “Kas blogi on meedia”

september 8, 2009

/otseülekanne BlogFest 2009 saalist: vabandagu see nõmedat kirjastiili/

Niih, mulle ulatati ühel hetkel mikrofon ja pärast oli juba keeruline ilma kohalikus seminariklaasis tormi tekitamata lapakat naabri tooli alt kätte saada. Seega jäid vahepealsed ettekanded vahele, aga Siim Teller on väga tublilt kõik kirja pannud ja tema blogist leiate üles ka vahepeal vahele jäänud tükid.

Et – hetkel on paneel, kas blogi on meedia, ja et asi oleks huvitavam, on laval terve komplekt inimesi, kes professionaalses elus teineteisega just erilises lembesuhtes pole. Näituseks katsetas Marianne Mikko kohe, kas saab Äripäeva Meelisele nats lõuga sõita (et kes keda – kas ajakirjandus toidab blogisid või vastupidi). Sai küll, rahvas oli kohe Marianne poolt. Vähemalt see seltskond, kes mu seljataga istub.

Pille Pruulmann-Vengerfeldt ütleb, et blogijaid on vähem kui me arvame ja see pole üldse mingi väga kõva teema, sest iga viies eestlane loeb ja blogi kui meedium ei ole üldse sellise pauriga, nagu blogijad ise tahavad uskuda.

Kerttu Metsar Delfist ütleb, et blogidest kui meediast ei saa rääkida tegemata selgeks, mis blogisid sinna arutellu kaasatakse – blogindus on ennekõike platvorm ja blogija ise teab, kas ta avaldab seal oma kulinaarseid saavutusi, tite esimesi hambaid või pretendeerib ajakirjandusele. Koolilapse päevapäevik, isegi blogivormis, ei ole meedia ja ei peaks ka selliselt käsitletav olema.

Villu Otsmann, advokaadibüroost Tamme ja Otsmann (Leedo-Delfi kaasuse advokaat, esindas Delfit) räägib hetkel vastutusest – et mida jagatum on vastutus, seda vähem jääb igale indiviidile, ja tõi näiteid ka (mida ma kahjuks kajastada ei jõudnud seoses kõrvalistuvate segajatega, ehkki tegelikult tahaks need siia välja panna küll).

Margus Sameli (Aegis Media ehk meediaagentuur) ütleb, et blogid kui ajakirjandus ei ole selge nähtus ja kui oleks, peaks reguleerima… aga blogindus on loome ja kas seda (kui kunsti arengut) üldse peaks reguleerima.

Henrik Roonemaa ütleb, et pole vahet, kus sa loed kellegi mõtteid – twitter, Skype, facebook vms – need on ikkagi tema mõtted ja siis peaks juba seda ka meediana käsitlema.

Jaanus Lillenberg ütleb, et blogi ja meedia võrdlemisel tuleks püstitada küsimus, millal info üldse on meedia. Kaks tasandit – tekivad mingid tunnused ja kui tunnused informatsiooni osas rakenduvad, on pigem meedia. Näiteks peaks olema perioodilisus, sellel peaks olema mingi fookus, tal peaks olema mingi konkreetne stiil (ilgud siis ilgud, aga ära siis looda oma auditooriumi jaoks usaldusväärne olla faktipõhise infoga) ja päevakajalisus. Kui need tunnused olemas, on meedia ja asi vaska. Teine tasand, pragmaatiliselt ja eraettevõtte seisukohast, muutub info meediaks, kui tal on lojaalne lugejaskond, kellest tekib turunduspotentsiaal (seda ei pea tingimata rakendama, turunduspotentsiaali, aga see potentsiaal peaks olema olema).

Roonemaa ütleb, et iseregulatsiooni alged on laua peal, altexi motipostituse raames – seal on küsimus, kellena nad ennast näevad ja millest tahavad logima… niimoodi äkki sünnibki algus.

Mandel ütleb, et kas arvamusavaldus on meedia ja sellele ei saa nii läheneda, mingit regulatsiooni pole – inimene on suhtlev olend ja juba koopas keegi rääkis ümber lõkke ja joonistas, see on inimese põhiloomus ja internet jätkab seda, ega asi siis meedia ei pea olema.

Marianne meenutab Roonemaa sõnavõtust ajakirjanduseetikakoodeksit – et Peegel olevat öelnud, et ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema. Nii et blogijana peaks samast lähtuma: kellele ja miks. Peeglil oli teine mõte ka – kui vähegi saad, ära kirjuta. Sama jälle peaks kehtima ajakirjanikele ja blogijatele, ärge risustage eetrit. Mõtestage oma tegevusi ja kui saate ilma olla, siis olge.

Pille kommenteerib, et kui tõepoolest keskne diskussiooniobjekt on arvamuseavaldamine, siis on küsimus, kas see on avalik või privaatne. Kanal polegi oluline, komisjon näeb palju vaeva, et kaitsta lapsi ebasoovitava netisisu eest – nüüd ollakse hädas, sest arvutifiltrid ei sobi mobiilividinatele. See kehtib ka meediale, oluline on saada filter pähe mitte masinasse. Kõik, mida me välja ajame peast ja näppudest, jääb meiega terve elu ja kui igaüks sellele mõtleks, oleks asi kohe palju kenam.

Blogfest2009: Janno Siimar ja rahvuspapud Twitteris

september 8, 2009

/otseülekanne BlogFest 2009 saalist: vabandagu see nõmedat kirjastiili/

Janno Siimar räägib nüüd, kuidas Twitteri abil müüdi maha mitutuhat paari rahvusmustriga tenniseid. Kõik algab tiimist – ja tiimi ülesanne oli kokku panna strateegia ja see siis hiljem ka ellu viia.

Strateegia oli lihtne – neli inimest panid ühel hommikul Twitterisse ühe lihtsa postituse, samal päeval korjasid selle üles blogijad, kes hakkasid sellest rääkima. Kellelegi ei makstud, kelleltki seda ei palutud – oli väga palju positiivseid kandeid, aga ka väga negatiivseid (ärme osta, teeme klubi Hiina ketside vastu). Aga ka see klubindus aitas teemat edasi arendada.

Kogu see diskussioon läks ka sussiblogisse ja lehele, kus neid ketse müüdi – edasi läksime juba traditsioonilise meedia peale. Üks oli inno-aasta tiim, üks osa oli press ja üks osa oli Skype, kes tegi presidendiga asja ära – Skype boss kinkis presidendile papud ja sealt tuli palju positiivset tagasisidet ka.

Kui rääkida, palju maha aga müüsime: ütleme nii, et 3min pärast saidi avaldamist oli esimene müük, see läks Kanadasse, sellest järgneval 3 nädalal iga 3 min tagant keegi ostis. Müüsime maha mitmeid tuhandeid ja esimene tiraaž oli Eestisse jõudmise ajaks maha müüdud, teine tiraaž oli suurem ja on nüüd ka maha müüdud.

Mis edasi saab? Miks jooksvat hobust maha lasta – sama teemaga uued tooted. See toode on ise oma elu elamas, toode ise, ja tal ei ole vaja uudiskünnist ületada. Ka presidendiproua aitab neid edasi müüa ja vana usaldus on kandunud üle ka lasteketsidele.

Mida õppisime? Õppisime 3 asja, mida teadsime ka enne. Esiteks oluline õppetund, et kui on hea toode, siis seda on lihtne müüa. Papude puhul oli vaja välja tuua toote headus ja blogijad võtsid üles, sest nad arvasid, et see on lahe asi, mida promoda. Teiseks saime teada, et meie enda nelja inimese, kes selle messi twitterisse panid, umbes 200-300 inimese kontakt, sellega suutsime juba müügiedu tekitada – et twitterist tulnud sõnumi vastu on usaldus suur, kui inimene ise on usaldusväärne. Kolmas, et tuleb oma jälgijatega ka tegeleda. Minu soovitus tvittijatega: ole liider, tee tööd oma lugejaskonnaga, sa trügid nende lugejate elutuppa ja seega austa seda aega, mida sa neilt võtad oma messide saatmisega. Kui mess on oluline, siis see jõuab ka oluliste inimesteni.

Nagu Peter ütles – inimesed on need, kes blogivad ja tviterdavad, seega peab see inimene olema austamis- ja usaldamisväärne.

Küsimus saalist: sa ütlesid, et teil oli plaan. Et kas need blogijad, kes heas usus korjasidki, on tegelikult sakkerid või see kukkus nii välja`?
Janno: see oli plaan, mis nii välja kukkus. Kunagi ei saa teada, mis blogijad teevad ja pärisblogijaid ei saa ette ennustada alati. Pärisblogijad on suhteliselt eetilised ja nad teavad, mida teevad, et neile ei saa tegelikult midagi pähe määrida. Neile endale oli see ka huvitav, nii et nad ei saanud suhu.

Blogfest2009: Joao Lopes Marques räägib Twitterist

september 8, 2009

/otseülekanne BlogFest 2009 saalist: vabandagu see nõmedat kirjastiili/

Joao Lopes Marques, kirjutab Eesti Ekspressile ja The Baltic Timesile, brasiillane, kes elab osaliselt ka Eestis.
(minu kommentaar – täitsa nunnu ka, sellisel veidi veidral moel. Noh, nagu sexy ugly).

Elab Eestis ja lubab rääkida, kuidas kirjaniku ja vabakutselise ajakirjanikuna kasutab blogi ja mikroblogimist.

Pool aastat tagasi otsustas ta kontsentreerida kõik oma ajakirjanduslikust elust ja kogus selle kõik ühte kohta ja tema Portugali Publisher küsis, kas ei võiks asjad kokku koguda – ja selgus, et Twitter on äge.

Talle ei meeldinud ajakirjanikuna blogid ja iga päev kirjutada, parema meelega vaidles ta baaris, aga siiski oli üks Portugali hull autor (nimi minu jaoks hääldamatu), kes alustas seal seda blogimistrendi ja Joao ei uskunud ikkagi, aga aasta tagasi pani üks ta sõber selle üle ikkagi uuesti mõtlema.

Ta lõi 3 blogi erinevatele sihtrühmadele – see nõudis aega, ehkki oli põnev, katsetas ka AdSensiga, aga kõik näis tiba mõttetu. Siis murdis ta oma jala ning avastas Twitteri ning hakkas sellel teemal uuesti lugema, ehkki ta ei näinud sellele oma elus eriti rakendust. Juhuste süül aga see muutus – Portugali saatejuht pani live-saate ajal oma twitterikontole teate, et on valmis burgeri nimel surema ja 10min hiljem toodi stuudiosse burger. See avas miljoni portugallase silmad twitteri osas ja ka Joaod intrigeeris see.

Twitter on lollakalt lihtne – ja vajab teatavat investeeringut aja osas ning kuna tal oli jalg katki ja aega lõtva käes, hakkas ta varsti märkama, et Twitter ja blogi muudab ta elu. Inimesed hakkasid lugema, tekkis mingi kindel sihtrühm, inimesed hakkasid kommenteerima ja tema raamatuid lugema jne. Inimesed hakkasid küsima artiklite ja raamatute kohta ja ta märkas ühtäkki, et ta on mingil veidral postmodernistlikul positsioonil – et inimesed loevad ja tulevad Twitterisse kommenteerima. See kriitiline mass andis teise maitse Twitteri kasutamisele ja sellest arenesid välja inimsuhted, tekkis ja kasvas võrk.

Oluline tähelepanek on, et twitterdamine on geograafiline nähtus – see võimaldab sul olla seal, kus sa tahad, kasvõi Münchenis, lihtsalt pane vastav filter peale ja ongi ok.